istunud , seekord otsustasime maitsta väljamaist värki, Wild Brown Bear'i varjet. Kampa tuli ka Indrek Ladva.



Wild Brown Bear asub Soomes, vene piiri lähedal. Venemaa poolel pidi olema rahvuspark, mida soomlased edukalt ära kasutavad: vene karud tulevad soome söödaplatsidele maiustama. Peaks mainima, et sealne loodus on imetlusväärne, pildistamismaterjali jagub ikka mitmeks-mitmeks kuuks või isegi aastaks. Meil aga oli aega vaid neli päeva, seega pühendasime end karude pildistamisele.



Helsingist seitse tundi sõitu ja olimegi kohal (umbes 19:30), vastu tuli Ari Sääski, igati asjalik ja hea huumoriga mees. Kuna algusest peale planeerisime "säästu"-reisi, siis loobusime kohapealsest majutusest (ca 60€/päev) ja võtsime telgid kaasa. Ari näitas meile telkimiskohad ära, siis aga tegi ka majadele tutvustustiiru peale. WC-duššid näidatud/vaadatud, jõudsime koolitusruumi, kus laudadel oli tõelised meelteergutajad: parimad karupildid, mis olid Wild Brown Bear'i (WBB) varjetest pildistatud. Seal oli mida vaadata. Ari rääkis, et tegeleb varjetega juba 11 aastat, tutvustas karusi nimepidi. Karudel pidid olema vene nimed; meelde jäi vaid Valeri (vanim karu) ja Aulis (vist mitte eriti venepärase nimega), suur isane karu.



Telgid püsti, väsitav sõit seljataga, ujumas käidud (WBB baas on kena järve kaldal), kell hiline aga und ei tule. Mõtted olid ainult homsest karupildistamisest... lisaks ka jube kõva pind sattus magamiskoti alla (järgmine päev ostsin Kuhmos täispuhutava madratsi). Kuigi olen paarkümmend aastat tagasi onuga vallutanud Kamtšatka ja Kuriilide sopkasi, telkimine oli minu jaoks uus (see unustatud vana) elamus. Esimesel ööl saime ka korraliku äiksetormi koos vihmaga, igati vägev!



Reede oli see päev, millal pidime esmakordselt varjesse minema. WBB-l on ca 10 varjet pildistamiseks ja mõned varjed kaugemal lihtsalt vaatamiseks. Suurem osa pildistamisvarjetest on kahekohalised, paigutatud nii, et saaks karu jäädvustada erinevates keskkondades. Mina Erikuga esimese öö olime metsavarjes, Indrek Ladva oli väikse veesilma kaldal; järgmine öö oli vastupidi. Varjed on umbes 700-meetri kaugusel WBB baasist, start oli täpselt kell 17:00. Eelnevalt päeval Ari luges meile õppetussõnad peale (olge tasa, varjest võib väljuda mitte varem kui 07:00 ja tehke pilti) lisaks mahlakalt kirjeldas, mida kõiki karu varje ees teeb.



Täpselt kell 17:00 saatja ootas meid ja juhatas meid varjete juurde. WBB-varje on väike kamovärvides putka, 5-6 laskeava, sees kahekordne voodi, paar tooli ja pillauaga ämber (kui häda tuleb). Võiks öelda, et meie kodumaine varje oli igati mugavam, suurem, vets eraldi (korralik kuivkäimla). Samas WBB-varjes olid korralikud klaaspaketist vaateaknad, mis ei läinud uduseks. Kella kuue paiku olid kaamerad seadistatud ja karu võis tulla.



Meie juurde ta saabus vaid kümme läbi (mul kaamera pole suveajale üle läinud, kellaaeg pildi all on tunnivõrra nihkes), teisel Indrekul oli juba end korraks näidanud seitsme paiku. Kahjuks kahe päeva jooksul nägime vaid ühte karu, Ari sõnul oli see Aulis: ilm oli liiga soe ja loomad ei viitsi palju liikuda ega ei taha eriti süüa. Siis käis veel korra. Ilm oli pilvine ja metsas valgust on alati vähem, südaööl valgus oli juba nii kehv, et mingitki pildilootust polnud ja umbes kell 01:00 ronisin narile, et tund-paar magada (kuni valgus tagasi on). Siis tuli jälle Aulis, seekord oli täismäng. Aulis kõndis vaid mõni meeter meie varjest, tõusis tagakäppadele, et naelaga puukülge kinnitatud sööt kätte saada, lükkas käpaga see maha ja käis kõik söödapeidikud läbi nagu dresseeritud tsirkuse karu. See kõik oli umbes 30-e meetri raadiuses, oli selgelt kuulda igat karu hingetõmmet. Väljas oli pildistamiseks pime ja me lihtsalt nautisime suure kiskja hääletut liikumist ja toimetamist. Karu tegi täpselt nii, nagu Ari päeval kirjeldas. Hommikuni enam pilti ei saanud, polnud kas karu või valgust. Peale kiiret hommikusööki ja ujumist läksime magama, järgmine karuöö oli ees.



Teine öö karu saabus vaid hommikupoole, umbes pool neli. Valgust oli rohkem ja sain häid (enda arvates) häid keskonnakaadreid. Karu käis vaid kaks korda, kiirelt läbides enamus söödapeidikud. Ari pikajaline töö on kandnud vilja: karu täpselt teab, kus ta oma lõhetükikesed leida võib.



Kokkuvõtteks võin öelda, et reis läks igati korda. Hea seltskond (tänud Erikule ja Indrekule), WBB-i meeskonna professionaalsus ja vastutulelikus (Thank You, Ari!) ja Aulisega tutvumine (Mõmm-mõmm, Aulis) - mida veel soovida? Jah, valgusega ei olnud parim, aga eks ma tulen tagasi ja proovin veel." />

Indrek Vendelin

Pildialbum

Mõmmi tuli sööma

Mõmmi tuli sööma

Oleme korra Erik Mandrega karuvarjes istunud , seekord otsustasime maitsta väljamaist värki, Wild Brown Bear'i varjet. Kampa tuli ka Indrek Ladva.



Wild Brown Bear asub Soomes, vene piiri lähedal. Venemaa poolel pidi olema rahvuspark, mida soomlased edukalt ära kasutavad: vene karud tulevad soome söödaplatsidele maiustama. Peaks mainima, et sealne loodus on imetlusväärne, pildistamismaterjali jagub ikka mitmeks-mitmeks kuuks või isegi aastaks. Meil aga oli aega vaid neli päeva, seega pühendasime end karude pildistamisele.



Helsingist seitse tundi sõitu ja olimegi kohal (umbes 19:30), vastu tuli Ari Sääski, igati asjalik ja hea huumoriga mees. Kuna algusest peale planeerisime "säästu"-reisi, siis loobusime kohapealsest majutusest (ca 60€/päev) ja võtsime telgid kaasa. Ari näitas meile telkimiskohad ära, siis aga tegi ka majadele tutvustustiiru peale. WC-duššid näidatud/vaadatud, jõudsime koolitusruumi, kus laudadel oli tõelised meelteergutajad: parimad karupildid, mis olid Wild Brown Bear'i (WBB) varjetest pildistatud. Seal oli mida vaadata. Ari rääkis, et tegeleb varjetega juba 11 aastat, tutvustas karusi nimepidi. Karudel pidid olema vene nimed; meelde jäi vaid Valeri (vanim karu) ja Aulis (vist mitte eriti venepärase nimega), suur isane karu.



Telgid püsti, väsitav sõit seljataga, ujumas käidud (WBB baas on kena järve kaldal), kell hiline aga und ei tule. Mõtted olid ainult homsest karupildistamisest... lisaks ka jube kõva pind sattus magamiskoti alla (järgmine päev ostsin Kuhmos täispuhutava madratsi). Kuigi olen paarkümmend aastat tagasi onuga vallutanud Kamtšatka ja Kuriilide sopkasi, telkimine oli minu jaoks uus (see unustatud vana) elamus. Esimesel ööl saime ka korraliku äiksetormi koos vihmaga, igati vägev!



Reede oli see päev, millal pidime esmakordselt varjesse minema. WBB-l on ca 10 varjet pildistamiseks ja mõned varjed kaugemal lihtsalt vaatamiseks. Suurem osa pildistamisvarjetest on kahekohalised, paigutatud nii, et saaks karu jäädvustada erinevates keskkondades. Mina Erikuga esimese öö olime metsavarjes, Indrek Ladva oli väikse veesilma kaldal; järgmine öö oli vastupidi. Varjed on umbes 700-meetri kaugusel WBB baasist, start oli täpselt kell 17:00. Eelnevalt päeval Ari luges meile õppetussõnad peale (olge tasa, varjest võib väljuda mitte varem kui 07:00 ja tehke pilti) lisaks mahlakalt kirjeldas, mida kõiki karu varje ees teeb.



Täpselt kell 17:00 saatja ootas meid ja juhatas meid varjete juurde. WBB-varje on väike kamovärvides putka, 5-6 laskeava, sees kahekordne voodi, paar tooli ja pillauaga ämber (kui häda tuleb). Võiks öelda, et meie kodumaine varje oli igati mugavam, suurem, vets eraldi (korralik kuivkäimla). Samas WBB-varjes olid korralikud klaaspaketist vaateaknad, mis ei läinud uduseks. Kella kuue paiku olid kaamerad seadistatud ja karu võis tulla.



Meie juurde ta saabus vaid kümme läbi (mul kaamera pole suveajale üle läinud, kellaaeg pildi all on tunnivõrra nihkes), teisel Indrekul oli juba end korraks näidanud seitsme paiku. Kahjuks kahe päeva jooksul nägime vaid ühte karu, Ari sõnul oli see Aulis: ilm oli liiga soe ja loomad ei viitsi palju liikuda ega ei taha eriti süüa. Siis käis veel korra. Ilm oli pilvine ja metsas valgust on alati vähem, südaööl valgus oli juba nii kehv, et mingitki pildilootust polnud ja umbes kell 01:00 ronisin narile, et tund-paar magada (kuni valgus tagasi on). Siis tuli jälle Aulis, seekord oli täismäng. Aulis kõndis vaid mõni meeter meie varjest, tõusis tagakäppadele, et naelaga puukülge kinnitatud sööt kätte saada, lükkas käpaga see maha ja käis kõik söödapeidikud läbi nagu dresseeritud tsirkuse karu. See kõik oli umbes 30-e meetri raadiuses, oli selgelt kuulda igat karu hingetõmmet. Väljas oli pildistamiseks pime ja me lihtsalt nautisime suure kiskja hääletut liikumist ja toimetamist. Karu tegi täpselt nii, nagu Ari päeval kirjeldas. Hommikuni enam pilti ei saanud, polnud kas karu või valgust. Peale kiiret hommikusööki ja ujumist läksime magama, järgmine karuöö oli ees.



Teine öö karu saabus vaid hommikupoole, umbes pool neli. Valgust oli rohkem ja sain häid (enda arvates) häid keskonnakaadreid. Karu käis vaid kaks korda, kiirelt läbides enamus söödapeidikud. Ari pikajaline töö on kandnud vilja: karu täpselt teab, kus ta oma lõhetükikesed leida võib.



Kokkuvõtteks võin öelda, et reis läks igati korda. Hea seltskond (tänud Erikule ja Indrekule), WBB-i meeskonna professionaalsus ja vastutulelikus (Thank You, Ari!) ja Aulisega tutvumine (Mõmm-mõmm, Aulis) - mida veel soovida? Jah, valgusega ei olnud parim, aga eks ma tulen tagasi ja proovin veel.

Euroopa pruunkaru (Eurasian Brown Bear; Европейский бурый медведь; Ursus arctos arctos)

Lisatud: 13.07.2010 · ID 370/848