Arahnofoobia (ka: arahnefoobia, araknofoobia) on haiglaslik hirm ämblike ees. Seda loetakse maailma kõige enam esinevaks foobiaks.(allikas: Vikipeedia)

Valisin järjekordse põllu, lootes mesilasi pildile saada. Mesilasi polnud, olid hoopis ämblikud. Ma pole kunagi ämblikutele suurt tähelepanu pööranud kuna arvasin (ja arvan ka edaspidi), et JubeJussist niikuinii paremini ei tee. Aga ämblik, keda ma kohtasin oli paras pirakas, ma ei teadnudki, et Eestis sellised monstrumid vabas looduses liikvel on - peaks hoiatussildid olema! Juss küll hiljem mainis, et see on tavaline Ristämblik (milline pettumus, polegi mõni Amazoonasest pärit võõrliik). Lühidalt: kaamera kätte ja tulistama!

Minu uus sõber oli algul häbelik ja puges mind nähes kõrre taha peitu, hiljem minu juuresolek nii häiriv polnud. Päris põnev oli jälgida, kuidas ämblik hakkas uut võrku ehitama. Kõigepealt jooksis kõrre otsast keskele, tirides niiti enda järgi. Tagasi üles ta ronis juba niiti mööda tirides juba järgmist võrguelementi. Ehitusmaterjal tuleb aga äbliku taguotsast, seal asub üks siseorgan, mis siidiainet toodab. Mingil hetkel jäi ämblik seisma keset teekonda (ilmselt ehmus mu liikumise peale). Pärast pildil vaatasin, et nina ees oli tal paras pundar, ju siis vahepeal on midagi sassi läinud. Ämblik sõlme arutama ei hakkanud ja läks oma ehitustöödega edasi.

Suurelt pildilt vaadates on Ristämblik igati armas, pehme ja karvane nunnu tegelane. Ilusad suured silmad... ja neid on kaheksa tükki! Ma ei mõista, miks mõned neid kardavad... Kui pildid tehtud ja asjad pakitud, märkasin ka teist ämblikut, mis oli ka Ristämbliku-nimeline, aga seekord juba oranži värvi. Mis siis ikka, jälle kola välja. Lõpuks käsi väsis ära (pildid tehtud käest, ei viitsinud statiivi autost tuua) ja läksin koju.

P.S Vaadates oma pilte panin ühe pisiasja tähele. Ämblikud ei käi võrguniidi peal, nad ripuvad niidist kinni hoides. Kui näed vastupidist pilti, siis vaata valgust ja varju :)