Kõige paremad kohad algaja linnupildistajale õppimiseks ja harjutamiseks on pargid ja surnuaiad. Seal on linnud harjunud inimeste juuresolekuga seega pole vaja vaeva näha varjete ehitamisega, pikaajalise söötmisega jne - puhas pildistamise rõõm. Kuna pean end ikka algajaks, siis julgen pargis kõhuli visata, et mõnda paksu leiburi saiaga täissöödetut parti kaadrisse suruda. Seekord olin tagasiteel Raikküla karjäärist läbi Rapla, kus märkasin Kiriku pargis suure parve pargiparte tiirlemas pingi ümber. Raplat läbib Vigala jõgi, seda kohta need pardid ka oma koduks peavad. Niisiis pingi tagant lendas saia igas suunas, polnud ka ime, et umbes 30 isendid olid sinna kogunenud.

Veel üks eelis pargilindude pildistamisel on optika. Nimelt ei ole vaja pikka toru, et linnuke kaadrisse saada, piisab ka lühemast objektiivist, seekord oli kaameral ees 135 mm, mis jäi ka veidi pikaks (pidin leppima portreedega). Heitsin end pikali ja hetk hiljem oli juba kolm-neli parti minu objektiivi nokkimas - ju siis lootsid, et hakkab saia pudenema. Pingil istuv naisterahvas päästis olukorra visates "näljastele" tõelist kraami. Proovisin tabada hetke, mil pardid saiatüki pärast kaklevad, aga ilmselt nende temperament pole kajakate omaga võrreldav - ei mingit kaklust, vaid mõni üksik näpistamine. Sealt ka tulemus, ainult staatilised pildid, ei mingit dünaamikat. 

Veel paar näpunäidet algajalt-algajale. Looma ja linnu pildistamisel tuleb välistada "karmi" valgust, parem kui päike kumab läbi pilve või pildistatav objekt on varjus. Pargipartidega on see lugu, et neid on palju korraga. Kui on soov eraldada isend teistest, siis siin on lahtine ava abiks. Need pildid on tehtud f2 avaga. Teravustamisel võiks algul jälgida rusikareeglit: silm peab olema terav. Hiljem võib "kunsti" teha... Nii lihtne see ongi!

Kes on pildil:
Sinikael-part, emane (Wild duck; Кряква; Anas platyrhynchos)