Kui täna ennast linnuvarjesse seadsin, siis kohtumine oravaga minu plaanides ei olnud. Mitte, et oleks midagi oravate vastu, aga lihtsalt ei osanud oodata sellist külalist. Suur-kirjurähn, puukoristaja, põhja- ja suurnokkvint - neid ma ootasin, oravat mitte. Ja tahtsin proovida, kuidas minu kaamera fokuseerib, kui kasutan Canoni 1,4x konverterit.

Aga tuli orav. Kõigepealt oli ta kauge puu otsas, mõni minut jälgis olukorda. Pekki õginud pasknäärist orav välja ei teinud. Ta jooksis vaikselt teisele puule, jällegi olukorda hinnates. Peaks mainima, et varje asukoht on linnast väljas ja see orav pole kindlasti mingi pargiorav vaid ohtlik metsaelukas! Niisiis, orav jätkas oma luuretegevust nagu KGB tippagent. Paar korda jooksis ta sihvkatornist mööda mõnekümne meetri kaugusel, ilmselt tahtis veenduda ohutuses. Kuna orava käpad on lühikesed, siis lumes liikuda tal on päris raske, järelikult ka ohtlik. Lõpuks minu ahvatlevad sihvkad tegid oma töö, orav hakkas vaikselt lähenema. Teeb paar sammu, tõstab pead ja vaatab ringi. Siis veel paar sammu ja veel ja veel.

Kuna pasknäärid on tublisti ajanud sihvkad lume peale umbes 2 m raadiuses, siis oravale piisas jõuda vaid selle ringi piirini. Siis tegin paar pilti. Kuidki mu kaameral oli "silent shot" peal,  vaiksed klõpsud ehmatasid orava ära ja ta pani plehku lähimale puule. Ronis veidi kõrgemale ja hakkas õiendama. Ma ei oska kirjeldada seda häält, mida pahane orav teeb, aga ta on päris omapärane.

Umbes paari minutiga orav rahunes, kümne minuti pärast märkasin jälle teda hiilimas. Seekord juba julgemalt. Ta käis veel mõned korrad niimodi ära, kuid iga kord tuli julgema sammuga tagasi. Nüüd ta enam ei piirdunud vaid maas olevate sihvkadega ega kartnud vaikseid klõpse ja lasi ennast rahulikult pildistada. Ronis sihvkatorni otsa ja hakkas isuga sööma. Ei pasknäärid ega leevikesed teda ei häirinud.

Tund hiljem orav lahkus. Aga enne ronis kaugema puki otsa, ilmselt lootis leida seal desserti. Eks järgmine kord peidan sinna mõned pähklid. 

Mis puudutab tehnikat ja katsetuste tulemust. Canon 1D mark IV ja EF 300mm f2.8 L IS on tuntud kiired tegelased. Ma olin EF 1.4 II konverteri suhtes pisut skeptiline, kartes pildi kvaliteedi langust ja autofookuse märgatavad aeglustumist. Eks ta nii mingil määral ongi. Kuidki pildi kvaliteet ei olnud nii hea, kui ilma konverterita, siiski oli päris arvestatav. Nii kehva valgusega, nagu täna oli, konverter jättis kõik detailid alles, teravust oli, fokuseeris täpselt. Pole paha!

Kes on pildil:

Harilik Orav (Eurasian Red Squirrel; Обыкновенная белка, или векша; Sciurus vulgaris)

P.S Käesolev artikkel ei ole mingil moel poliitiline. Ninasarvikutest kirjutama veel ei hakka.