Juulikuine karu pildistamine on muutumas juba traditsiooniks. See kord oli kokku kolmas. Eelmine aasta käisime Wild Brown Bear varjetes, aga siis ilm oli ebaloomulikult soe ja nägime vaid ühte karu (vt. Karu lugu II). Me saime maitsta midagi head, aga kõhu täis ei saanud ja otsus WBB ka see aasta sõita tuli kergelt. Ka see kord olime kolmekesi: Erik Mandre, Lauri Tammik ja mina. Oli veel potentsiaalseid tulijaid, aga eks nad ise teavad, millest ilma jaid :) Kogu reis oli Erik Mandre korraldatud (Aitäh!).

Eirnevalt eelmisest aastast ilmaga meil vedas: õhk oli mõõdukalt jahe ja ööseks temperatuur langes ca 10 kraadi. See tekkitas rabajärvedele mõnusa auru kihi, mis loojuva või tõusva päiksega andus lummava valguse. 

Kui Eestis on valitsus kaalumas eriolukorra väljakuulutamist seoses sääskede rohkusega, siis mingil kombel meil sellist muret ei olnud. Esimene varjeöö nägin vaid kolme sääske, karusi oli aga neli. Käis vana tuttav Aulis, aga ka kaks karupoega ja üks veidi vanem isane, kelle nime ei osanud keegi öelda. See sama isane käis ka kaks järgmist ööd. Teine öö oli vaid üks mõmm, kolmas kord oli neid kaks.

See tundmatu mõmm, kes käis kõik kolm päeva ja oli veidi sinise värviga koos, oli esimene päev tagasihoidlikum saabudes kuskil 20-22 vahel. Samas kolmandal õhtul ei jõudnud me veel statiivipäid kinnitada, kui ta oli juba platsis. Tundub, et mõmm on päris hea isuga ja esimese ringi teeb siis, kui sööt kohal aga piltnikud pole veel jõudnud.

Oli ka kirjeldamatu elamus, kui kaks isast läksid metsa ja siis kostis karu möirgamine. Nii võimast häälitsus ma pole varem metsas kuulnud, aga rabas heli levib veel eriti hästi.

Veidi huvitavam hetk tekkis teisel ööl, kui istusin ühekohalises varjes. Kuigi varje ees oli ca 5 m kaugusel sööt, otsustas karu minu objektiivi kasuks ja tuli hoopis tehnikat nuusutama. Mõmm tuli ca 1,5-2 meetri kaugusele, kaamera 300 mm objektiiviga enam ei fokuseerinud. Selline huvi tekkis ka minus veidi ärevust. Aga mõmm oli igati asjalik: vaatas, et on Canoni tehnika, järelikult õige mees varjes. Olen kindel, et Nikoni omanik oleks juba ammu nahka pistetud.

Igati põnev reis, kindlasti soovitan. Ei tasu karta, et hakkama ei saa. Asjad on nii ära korraldatud, et see on pigem nagu ostukeskusesse käik. Sööt on paigutatud hästi, karu teab täpselt, mis kus asub ja tema marsruut tagab nii portree- kui ka keskonna kaadreid. Mõnes kohas tõuseb puu juures püsti (sööt on nelutatud kõrgemale). Tuleb vaid loota, et valgus oleks hea, või pigem, et karu tuleks siis, kui valgus on hea. Jah, 13 -14 tundi passida varjes öö läbi, magamata, meeletult igistades ja ülimalt vaikselt ei ole just kõige kergem, aga ikkagi asi on seda väärt.  Veel kord, soovitan.

Tänan Erik Mandret ja Lauri Tammikut meeldiva seltskonna eest!

Kes on pildil:
Pruunkaru (Brown Bear; Бурый медведь; Ursus arctos)